1934. aasta diskrimineeriv nimeseadus (2000)
Priit Herodes
Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees, Eesti Heraldikakolleegiumi esimees
Foto: erakogu
Vastukaja 3. mail 2000. A.D. "Őhtulehes" ilmunud Anti Naulaineni artiklile "Aadliproua käib ministriga kohut".
Eesti Muinsuskaitse Seltsi Heraldikakolleegium toetab pr. Marika Katarina Arendiale suguvősanime Elita von Wolsky ennistamist. Ajaloolise tőe geneoloogilise järjepidevuse seisukohalt on suguvősa nimed - nagu ka vapid - väärtuslikud muinsuskaitset vajavad objektid.
Eesti Vabariigi 1934.aasta rahvusromantiliste sugemetega nimeseadus kannab endas Vene seisuslikku tsaaririigi hävitanud punase revolutsiooni pseudodemokraatlikku hőngu. Seadus on tegelikult diskrimineeriv kodanike suhtes, kes on sunnitud maha salgama oma juured. Samade vähemradikaalsete seisukohtade tőttu pidi näiteks teenekas sőjamees, Eesti Vabariigi kontradmiral, Eesti Mereväe ülem 1924 - 1932.a., parun Hermann Aleksander von Salza VR I/3 kasutama nimevormi Hermann Salza.
Meenutan, et samadele pseudodemokraatlikele pőhimőtetele tugines ka Eesti Vabariigi pőhiseaduse paragrahv 7, mis kehtestas Eesti kodanikele aumärkide andmise keelu. Arusaamatul kombel kandus see paragrahv 7, protestidest hoolimata, edasi ka EV II 1933.aasta pőhiseadusesse. Euroopalikud tavad aumärkide osas taastati alles 7.10.1936.aastal riigihoidja dekreediga ja kinnitati EV III pőhiseaduses 28.07.1937.aastal. Aumärkide andmise absurdse keelu tühistamisest oli huvitatud väga suur osa rahvast, EV nimeseaduse ebaőiglased sätted puudutavad vőrreldamatult väiksemat kodanike ringi. Nii ongi 1917.aasta revolutsiooni vari tuntav veel 2000.aastal EV-s kehtivas seaduses.
Eesti Vabariik on oma őigussüsteemi ülesehitamises lähtunud suuresti Saksamaa eeskujust. Arvan, et seda eeskuju tuleks järgida ka vanade suguvősanimede ja tiitlite kasutamist reguleerivate őigusaktide osas.
| 
