Vatikani II kirikukogu (1965) heakskiidetud avaldus Kiriku suhtumisest mittekristlikesse usunditesse (2007)
VATIKANI II KIRIKUKOGU
oktoobrikuu 28. päeval 1965 heakskiidetud avaldus
DE ECCLESIAE HABITUDINE AD RELIGIONES NON-CHRISTIANAS
Kiriku suhtumisest mittekristlikesse usunditesse
Ametlik ladinakeelne tekst: Acta Apostolicae Sedis (AAE). Vol. LVIII 1966 n:o 10.
Vatikani II kirikukogu toimus Püha Peetruse katedraalis 1962-1965.
Foto: © Heiki Haljasorg, 2009
PIISKOP PAULUS
Jumala teenijate teenija koos püha kirikukogu isadega kuulutab asja alatiseks meelespidamiseks
De Ecclesiae habitudine ad religiones non-christianas
Sissejuhatus
1. Meie ajal, mil inimsugu päev-päevalt liitub üha rohkem ja suhted eri rahvaste vahel laienevad pidevalt, uurib Kirik endisest hoolsamalt suhteid mittekristlike usunditega. Vajaduse tőttu edendada inimeste ja nimelt rahvaste vahelist ühtsust ja armastust uurib Kirik eriliselt kőike seda, mis on inimestel ühist ja juhib neid omavahelisse ühtekuuluvusse.
On ju kőik rahvad üksainuke ühistu, neil on üks algjuur, sest Jumal andis terve maa kogu inimsoole ning neil on üks viimane pőhialus - Jumal. Tema kaitse ja head teod ulatuvad kőikide inimesteni selle päevani, mil valitud kogutakse kokku Pühasse linna, mida valgustab Issanda au, ning kőik rahvad rändavad Tema valgusesse.
Inimesed ootavad eri usunditelt vastust inimelu lahendamatutele mőistatustele, mis nüüd nagu endistelgi aegadel vaevavad inimsüdant. Mis on inimene? Mis on meie elu mőte ja tähendus? Mis on hüve, mis patt? Kust tuleb kannatus ja mis tähendus sellel on? Missugune on tee őigele őnnele? Mis on surm, mis surmajärgne kohus ja tasu? Ja lőpuks: mis on meie olemasolu pőhiline ja sőnades kirjeldamatu saladus, kust oleme saanud alguse ja kuhu oleme minemas?
Erinevad mittekristlikud usundid
Vanimatest aegadest peale kuni meie päevadeni on erinevate rahvaste keskel olnud olemas mingisugune äratundmine ellu kätketud vőimust, mis on ligi sündmustes ja inimelu juhtumites, nagu teadlikkus kőrgemast jumalusest ja isast. See tundmine ja käsitus täidavad nende elu sügava usulise tähendusega. Arenenud kultuuride juurde kuuluvad usundid pürivad täpsemalt käsitledes ja arenenud keelel vastama samadele küsimustele. Nii uurivad inimesed hinduismis jumalikku saladust ja ilmutavad seda müütide ammendamatus rikkuses ning teravamőistusliku filosoofilise őpetusega. Askeetliku elu, süvameditatsiooni vői armastuse täiusele andumise abil otsivad nad vabanemist inimelu ahistustest. Budism mitmel eri kujul tunnustab selle maailma muutuvust ja tingimatut ebatäiuslikkust ning őpetab teed, mida käies vagasüdamelised ja lootusest täidetud suudavad saavutada täieliku vabanemise seisundi vői - sündigu see siis oma jőududega vői ülalt tuleva abiga - saavutada kőrgeima valgustatuse astet. Samuti ka teised maailma usundid üritavad omal viisil leida rahutule inimsüdamele pakutud teed, s.o. őpetust, elukorraldust ja pühi tegusid.
Katoliku Kirik ei hülga midagi sellest, mis neis usundites on püha tőde. Siirast austust tundes uurib ta nende tegutsemist ja eluviise, korraldusi ja őpetusi, mis - ehkki nad kalduvad kőrvale nii mőneski asjas sellest, mida ta ise usub ja őpetab - toovad siiski kaasa sädemeid sellest tőest, mis valgustab kőiki inimesi. Kirik kuulutab ja peabki kuulutama vahetpidamata Kristust, kes on "tee, tőde ja elu", kelle juures inimesed leiavad usuelu täiuslikkuse ja kelles Jumal on kőik lepitanud iseendaga.
Nii ergutab Kirik lapsi targalt ja armastusega keskustelu teel ja ühistöös teiste usundite pooldajatega tőestama usku ja kristlikku elu ning andma tunnistust nendele vaimulikele ja moraalsetele pürgimustele, ühiskondlik-moraalsetele väärtustele, mida nad nendes leiavad, neid säilitades ja edendades.
Islam
3. Austusega uurib Kirik ka muhameedlasi, kes palvelevad ühteainukest Jumalat, elavat ja iseeneses olevat, halastavat ja kőikvőimast, taeva ja maa Loojat, kes on kőnelenud inimestele. Nad püüavad kogu hingest alistuda Tema seadustele, nii nagu Aabraham alistus Jumala tahtele, millele islami usk meelsasti toetub. Jeesust, keda nad, tősi küll, ei tunnista Jumalaks, austavad nad siiski prohvetina ning austavad ka Tema neitsilikku ema Maarjat, kelle poole nad sageli hardalt pöörduvad. Lisaks ootavad nad samuti kohtupäeva, mil Jumal äratab ja tasub kőigile teenete järgi. Seepärast peavad nad vooruslikku elu au sees ja austavad Jumalat eriti palvetamise, heategude ja paastuga.
Kuna aastasadade jooksul on olnud riidu ja vihameelt kristlaste ja muhameedlaste vahel, siis kutsub püha kirikukogu kőiki unustama minevikku ning kaitsma ja edendama koos sotsiaalset őiglust, moraalseid väärtusi, rahu ja vabadust kőikide inimeste hüveks.
Judaism
4. Kiriku saladust uurides mäletab püha kirikukogu sidet, mis ühendab Uue Lepingu rahvast vaimulikult Aabrahami sooga.
Kristuse Kirik tunnistab, et Jumala päästmissaladuse kohaselt olid selle usu ja väljavalituse algjuured olemas juba patriarhidel, Moosesel ja prohvetitel. See tunnistab, et kőik kristlased, kes on Aabrahami lapsed usu pärast, on saanud kutsumuse selle patriarhi kutsumises ja et Kiriku vabadus on kätketud nendesse märkidesse, mis ilmnesid valitud rahva väljarändamisel orjusemaalt. Seepärast ei tohi Kirik unustada, et ta sai Vana Testamendi ilmutuse selle rahva vahendusel - selle rahva, kellega Jumal oma väljendamatus armus sőlmis Vana Lepingu ja et ta saab mahla selle hea őlipuu juurtest, sellest väärisőlipuust, kuhu ta metsiku őlipuuna on poogitud.
Kirik usub, et Kristus - meie rahu - on ristil lepitanud juudid ja paganad ning teinud mőlemast üheainukese rahva. Kirik peab meeles apostel Pauluse sőnu tema soo liikmete kohta: "Neile kuulub lapseőigus ja au, ja lepingud ja käsuandmine ja jumalateenistus ja tőotused, kellede omad on esiisad ja kellest on liha poolest pärit Kristus", Neitsi Maarja poeg. See meenutab samuti, et apostlid, Kiriku rajajad ja alussambad, seega enamus neist esimestest őpilastest, kes kuulutasid Kristuse evangeeliumi maailmale, pőlvnevad juutide soost.
Nii, nagu Pühakiri tőestab, ei tundnud Jeruusalemm katsumisaega, ja enamus juute ei vőtnud evangeeliumi vastu, vaid isegi takistasid selle levitamist. Siiski on juudid apostel Pauluse tőestust mööda Jumalale eriti kallid isaisade pärast ning seepärast ei vőta Ta tagasi armukinki ega kutset. Koos prohvetitega ja sama apostliga ootab Kirik seda päeva, mida üksi Jumal teab ja tunneb ning mil kőik rahvad ühel häälel palvelevad Issandat ja "kummardavad Teda üksmeelselt".
Kuna kristlaste ja juutide ühine vaimne pärandus on nii suur, tahab püha kirikukogu edendada ja soosida üksteise tundmist ja osasaamist, mis on eelkőige Piibli ja teoloogiliste uurimuste vennaliku dialoogi tulemus.
Ehkki juutide ametivőimud ja nende pooldajad nőudsid Kristuse surma, ei saa tema kannatusi panna vahet tegemata siis elanud ja nüüdsete juutide süüks. On tőde, et Kirik on Jumala uus rahvas, kuid juute ei saa pidada Jumalast hüljatuteks ja hukkamőistetuteks, just nagu tuleneks see Pühast Kirjast. Seepärast peavad kőik hoolitsema selle eest, et keegi usuőpetamisega vői Jumala sőna kuulutamisega ei őpetaks midagi sellist, mis ei ole kooskőlas evangeeliumi tőega ja Kristuse vaimuga.
Tundes pärimust, mis on ühtne juutidega, mőistab Kirik hukka vaenulikkuse inimeste vahel mitte poliitilistel pőhjustel, vaid evangeeliumi vaimu järgides. Tuleb vältida kőiki vihapurskeid, kőiki juutidevastaseid meeleavaldusi seal, kus midagi sellist juutide suhtes on toimunud.
Sest Kristus on, nagu Kirik on alati őpetanud, kőikide inimeste pattude pärast vabatahtlikult vőtnud enda kanda kannatuse ja surma, soovides oma lőpmatu armastusega kőiki vabastada. Seepärast peab Kirik austama Kristuse risti kui Jumala kőikehaarava armastuse märki ja kogu armu lähet.
Üldine vendlus, mis kaotab diskrimineerimise
5. Me ei vői tőesti appi hüüda Jumalat - kőikide Isa -, kui me keeldume kohtlemast vennana kasvői üht inimest, Jumala sarnaseks loodut. Inimese suhe Jumal-Isasse ja tema suhe inimvenda on nii kokkukuuluvad, et Piibel ütleb: "Kes ei armasta, see ei tunne Jumalat."
Seega kaob pőhi igalt teoorialt vői käsitluselt, mis toob inimeste vői rahvaste vahele inimväärikust ja -őigusi solvava eraldamise.
Kirik hülgab niisiis igasuguse inimest puudutava eemaletőrjumise, diskrimineerimise, vägivalla nende suhtes, kes erinevad rassilt vői nahavärvilt, kommetelt vői usundilt, sest see on vägivald, mis sődib Kristuse vaimu vastu.
Püha kirikukogu ootab apostlite Peetruse ja Pauluse sőnu kokku vőttes veendunud kristlastelt, et nad elaksid paganate keskel vooruslikku elu, et nad käituksid seal, kus asjad neist olenevad, rahu tehes kőikide inimestega, nii et me kőik tőesti oleksime taevase Isa lapsed
+ + +
Selle avalduse ja tema üksikosad on kirikukogu isad heaks kiitnud ning selle apostelliku vőimu abil, mis me oleme saanud Kristuselt, kiidame koos kőikide kirikukogu isadega heaks, kinnitame ja määrame Pühas Vaimus, et Jumala auks avaldataks see, mida kirikukogu on seadnud,
Roomas, Püha Peetruse kirikus
oktoobrikuu 28. päeval 1965
Paulus, Katoliku Kiriku piiskop
(järgnevad kirikukogu isade allkirjad)
| 
