Conventus Terra Mariana > Concordia > Millest sõltub tsivilisatsioonide, riikide ja maailmakordade rahu ja stabiilsus?(2008)

Millest sõltub tsivilisatsioonide, riikide ja maailmakordade rahu ja stabiilsus?(2008)

Tekst: Heiki Haljasorg
Artikkel on valminud Rahuriik Sihtiasutuse tellimusel ja toetusel.

Esimesed riigid tekkisid 5000 aastat tagasi Egiptuses ja sumeritel. Sellest ajast peale on maailmas peetud rohkem kui 15 000 sõda, mille ohvriks on langenud üle 4 miljardi inimese.  Kas sõjad on paratamatus? Kas neid saab ära hoida? Millised on riigikordade ja riigivormide seosed rahu ja stabiilsusega? Mis on tsivilisatsioonide, riikide ja maailmakordade hävimise põhjused?

Alustame mõistetest. Sarnase kultuuri ja religiooniga riigid moodustavad tsivilisatsiooni. Kaasaja tsivilisatsioonid on Samuel Huntigtoni järgi Lääne, Ladina-Ameerika, islami, Hiina, hindu, slaavi-ortodoksi, budistlik ja Jaapani kõrgkultuurid.
Riigi klassikalisteks kolmeks tunnuseks peetatakse territooriumi, elanikkonda ja iseseisvat võimu. Riike võib klassifitseerida kolmest tunnusest lähtuvalt – riigikordade ja riigivormide kaudu ning haldus-territoriaalsusest lähtuvalt. Riigikorrad on teokraatia, demokraatia, autoritaarsus ja totalitarism. Riigivormid on vabariik ja monarhia. Haldus-territoriaalsusest lähtuvalt jagatakse riigid unitaar- ja föderaalriikideks. 

Riigikord näitab, kes riigis tegelikult valitseb. Teokraatlikus riigis valitsevad vaimulikud. Demokraatlikus riigis on kõrgema riigivõimu kandjaks rahvas ning riigi valitsejad valitakse rahva poolt. Autoritaarses riigis rahvas ei osale riigi valitsemises, riiki valitseb mingi poliitiline kildkond või sõjavägi ning üldjuhul inimeste eraellu ei sekkuta. Totalitaarses riigis rahvas ka ei osale riigi valitsemises, kuid inimeste eraelu üle on totaalne kontroll ning riiki valitseb piiramatu võimuga diktaator. Teokraatlik riik on näiteks Vatikan, demokraatlik riik Eesti, autoritaarne riik Egiptus ning totalitaarne riik Põhja-Korea.

Riigivorm näitab, kas riigipea võim on valitav või päritav, aga ta ei räägi sellest, kas võim on legitiimne või valimised ausad. Vabariigis on võim valitav ja monarhias on päritav. Vabariigid jagunevad presidentaalseteks ja parlamentaarseteks vabariikideks. Monarhiad jagunevad absoluutseteks, konstitutsioonilisteks ja parlamentaarseteks monarhiateks. Esimesel juhul on monarhil piiramatu võim, aga teisel ja kolmandal juhul piirab monarhi võimu põhiseadus ja/või parlament. Presidentaalne vabariik on näiteks Ameerika Ühendriigid ja parlamentaarne vabariik Iisrael. Absoluutne monarhia on näiteks Saudi Araabias ja konstitutsiooniline monarhia Rootsis. Kuna Suurbritannias puudub põhiseadus, siis nimetatakse teda parlamentaarse monarhiaga riigiks, kuid peale selle üksikasja sarnaneb ta siiski konstitutsioonilise monarhiaga riikidega.
 Rahva osalemise võimaluste suurust poliitika teostamisel mõõdab ajakirja The Economist koostatud demokraatia indeks.  Maailma viie demokraatlikuma riigi hulgas oli 2006. aastal neli monarhiat (Rootsi, Madalmaad, Norra, Taani)  ja vaid üks vabariik (Island). IMF järgi kuuluvad maailma viie rikkama riigi hulka on 2006. aastal 3 monarhiat (Luksemburg, Norra, Katar)  ja 2 vabariiki (Island, Iirimaa). Kõik riigid selles loetelus peale Katari on demokraatlikud.

Maailma viis kõige ebademokraatlikumat riiki on eranditult kõik vabariigid. Need on Põhja-Korea, Kesk-Aafrika, T¨aad, Togo ja Myanmar.  Maailma viis kõige vaesemat riiki on samuti eranditult kõik vabariigid ja autoritaarsed. Need on Burundi, Sair, Libeeria, Guinea-Bissau ja  Etioopia.

XX sajandil asendati paljudes riikides monarhia vabariigiga, näiteks Hiinas – 1912, Venemaal 1917, Saksamaal – 1918, Hispaanias – 1931, Egiptuses 1953, Iraagis – 1958, Liibüas – 1969, Kambod¸as – 1970, Afganistanis – 1973, Etioopias - 1974.  Kas see õigustas ennast? Kas see suurendas rahu ja julgeolekut maailmas?
 

1911. aastal kukutati Hiina viimane keiser Pu Yi ja 1912. aastal kehtestati vabariik. Formaalselt valitses ta Keelatud Linna kuni 1924. aastani. Keisririik kaotas populaarsust, sest Hiina oli kaotanud kontrolli Korea, Taiwani ja Mand¸uuria üle ning välismaalased olid sundinud Hiinale peale ebavõrdsed lepingud. 1925-1949 oli Hiinas kodusõdade ajajärk ning võidelda tuli ka Jaapani rünnakute vastu.  1949-1976 valitses Hiina Rahvavabariiki kommunist Mao Zedong, kelle valitsemise ajal ligi 65 miljonit inimest kaotas oma elu .

1917. aastal toimusid Venemaal Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioon. Viimane keiser Nikolai II kukutati ning hukati 1918. aastal Lenini käsul. Keisrit süüdistati Vene-Jaapani sõja kaotuses, 1905. aasta revolutsiooni verises mahasurumises, Esimeses maailmasõjas osalemises, tööliste raskes olukorras  ja talupoegade maaküsimuse unarusse jätmises. 1918-20 toimus Venemaal kodusõda. 1917-1922 Nõukogude Venemaad valitsenud Vladimir Lenini ja 1922-1953 NSV Liitu valitsenud Jossif Stalini aja repressioonides kaotas 20 miljonit inimest oma elu . Stalini NSV Liidu ja Hitleri Saksamaa välisministrid leppisid 1939. aastal kokku Poola jagamises  ning alustasid koos Teist maailmasõda, mille koguohvrite hulk on 55 miljonit .

1918. aasta Novembrirevolutsiooniga kukutati keiser Wilhelm II ning Saksamaal kehtestati vabariik. Wilhelm II süüdistati Austria-Ungari toetamises, kes kättemaksuks oma riigi troonipärija tapmise eest Sarajevos, ründas Serbiat ja käivitas nii Esimese maailmasõja. Henry Kissinger ütleb: „Kuigi Vene tsaar ja Saksa keiser mõlemad soovisid kuristikuservalt tagasi tõmbuda, ei teadnud kumbki, kuidas seda teha – tsaari ei lastud piirduda osalise mobilisatsiooniga, keisrit ei lastud piirduda mobilisatsiooniga üksnes Venemaa vastu. Mõlemad jäid alla oma sõjalisele masinavärgile, mida nad ise olid aidanud ehitada ja mis kord juba liikuma panduna töötas pidurdamatult edasi.”  Novembrirevolutsioon aitas kaasa Esimese maailmasõja koleduste lõpetamisele, aga saksa rahvale see paremaid aegu kaasa ei toonud. Prantsuse vabariik pani Versailles´ rahuga Saksamaale peale tohutu reparatsioonimaksete koorma, millega põhjustas tohutu hüperinflatsiooni Saksamaal ja 1933. aastal Adolf Hitleri võimule tuleku, kelles saksa rahvas nägi päästjat suurest alandusest ja majanduslikust kitsikusest. Adolf Hitler oli koos Jossif Staliniga süüdi Teise maailmasõja puhkemises. Hitleri Saksamaa tegevuse tulemusena kaotasid elu miljonid juudid, mustlased ja poolakad. Kokku oli Hitleri inimohvreid 16 miljonit .

Hispaanias kukutati 1931. aastal kuningas Alfonso XIII. Kuningas oli riigi eemal hoidnud Esimesest maailmasõjast, aga nüüd tabas riiki ebastabiilsuse ja segaduste aeg, mille haripunkt oli 1936-1939 toimunud Hispaania kodusõja ajal. Hispaania vabariiklased, keda toetas NSV Liit, tappis 13 piiskoppi, 4000 preestrit, 2500 munka ja 280 nunna . Kokku hukkus Hispaania kodusõjas 1,2 miljonit inimest .  Monarhia taastati alles 1975. aastal.

Egiptuses kukutati 1952. aastal kuningas Faruq I ning 1953. aastal kehtestati vabariik. Kui Egiptuse president Gamal Nasser süüdistas kuningat Esimese Iisraeli-Araabia sõja kaotuses, siis tema valitsemise ajal toimus nii Suessi kriis kui ka Teine ja Kolmas Iisraeli-Araabia sõda, mille käigus kaotas Egiptus Siinai poolsaare. See tagastati Egiptusele alles president Anwar Sadati ajal, kes sõlmis USA vahendusel Iisraeliga rahulepingu.

1958. aastal kukutati Iraagis kuningas Faisal II ja riik kuulutati vabariigiks. Kuningat süüdistati liiga tihedas koostöös Jordaaniaga ning vastuseisus Egiptuse ja Süüria liitumisele Ühinenud Araabia Vabariigiks. Riigis toimusid riigipöörded veel 1963. ja 1968. aastal. 1979. aastal tuli Iraagis võimule Saddam Hussein. 1980 tungis Iraak kallale Iraanile. Sõda kestis 1988. aastani. Iraagi-Iraani sõjas sai surma üle 1 miljoni inimese.  Saddam Hussein kasutas kurdide ja ¨iiitide vastu genotsiidi ja mürkgaasi, mille tulemusena hukkus 200 000 inimest.  Saddam Hussein üritas 1990-1991 ebaõnnestunult liita oma riigiga Kuveiti. Ta kukutati 2003. aastal USA ja tema liitlaste poolt ning hukati Iraagi kohtu otsusel 2006. aastal.

1969. aastal kukutati Liibüas kuningas Idris I ning kolonel Muammar Gaddafi kuulutas riigi vabariigiks. Kuninga ajal ei peetud naaberriikidega ühtegi sõda ning tema ajal avastatud hiiglaslikud naftavarud suurendasid riigi majanduslikku jõukust.  Muammar Gaddafi hankis relvi NSV Liidust, koolitas terroriste T¨aadist, Sudaanist, Egiptusest ja Tuneesiast. Liibüa pidas piirilahinguid Egiptusega, sõdu T¨aadiga ning saatis oma väed appi Uganda diktaatorile Idi Aminile, keda süüdistati muuhulgas kannibalismis. 1988. aastal panid Liibüa terroristid Pan-Americani lennukisse pommi, mistõttu see kukkus alla ¦otimaa Lockerbie kohal. Kuna Gaddafi keeldus terroriste välja andmast, siis kehtestas ÜRO Julgeolekunõukogu 1992. aastal Liibüa vastased sanktsioonid ja riik sattus rahvusvahelisse isolatsiooni. 2003 maksis Liibüa igale Lockerbie ohvri perekonnale kokku 2,5 miljardit eurot, mille järel ÜRO lõpetas Liibüa-vastased sanktsioonid.

Kambod¸as kukutati 1970. aastal prints Norodom Sihanouki ja punakhmeerid kuulutasid välja vabariigi. Punakhmeeride juht Pol Poth käivitas 1975-1978 genotsiidi, mille käigus tapeti 2 miljonit inimest, kes olid peamiselt võõrkeeli oskavad ja kõrgharidust omavad inimesed . Nende peamiseks tunnuseks peeti prillide kandmist. Repressioonide ohvreid peeti punakhmeeride poolt muiduleivasööjateks, keda maatöödele saatmine aitab ümber kasvada. 1978-1989 oli Kambod¸as Vietnami okupatsioon. Kambod¸a majandus oli ruineeritud, punakhmeerid olid hävitanud ligi neljandiku elanikkonnast. Sellises olukorras otsustati Kambod¸as taastada 1993. aastal monarhia.

Etioopias kukutati 1974. aastal keiser Haile Selassie I. Aasta hiljem kuulutati välja vabariik ning endine keiser tapeti. 1977. aastal sai Etioopia uueks liidriks kolonel Mengistu Haile Mariam, kes alustas punase terroriga, mille käigus said surma kümned tuhanded inimesed . 1977-1988 toimus Etioopia-Somaalia sõda. 1980. aastate alguses puhkes Egiptuses näljahäda, mille tagajärjel suri 300 000 inimest . Selle põhjustasid pikaajaline põud, punane terror, sundkollektiviseerimine ja elanike ümberasustamine. Näljahäda leevendamiseks käivitati rahvusvaheline toiduabi. 1991. aastal Mengistu Haile Mariam kukutati ning ta põgenes algul Zimbabwesse ning lõpuks Põhja-Koreasse. 1993. aastal sai Eritrea iseseisvaks Etioopia alt. 30 aastat kestnud iseseisvussõda oli nõudnud 60 000 – 180 000 eritrealase elu .

Afganistanis kukutati 1973. aastal kuningas Zaher Shah ja riigis kehtestati vabariik.  Sellest ajast peale võitlesid võimu pärast traditsioonilised hõimud ja kommunistid. 1979. aastal viis NSV Liit Afganistani oma väed ning pani presidendiks Babrak Karmali. 1989. aastal lahkusid NSV Liidu väed Afganistanist. Kaotuse peapõhjus oli see, et  mud¸aheedid ehk Afganistani vastupanuvõitlejad kasutasid sissisõjataktikat. Nende võidu saavutamisele aitas kaasa sõjaline abi Pakistanist, Saudi Araabiast ja USA-st. Samas kaotas Afganistan 1,25 miljonit inimest, kellest 80% oli tsiviilisikud . 1988 lõid Afganistani sõjaveteranid al-Qaida. Islamimaadest saabunud fanaatilised palgasõdurid kehtestasid 1996. aastal Afganistanis Talibani süsteemi. Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid USA-s alustas USA koos liitlastega 7. oktoobril 2001. aastal Talibani süsteemi kukutamist ning seal USA andmetel tegutsenud terroriorganisatsiooni al-Qaida ja selle juhi Osama bin Ladeni purustamist massiivsete õhurünnakutega. 2002. aastal sai Afganistani presidendiks Hamid Karzai ning Afganistani saadeti rahvusvahelised korratagamisjõud. Samal aastal naasis Afganistani endine kuningas Zaher Shah pärast peaaegu 30-aastast eemalolekut kodumaale ning asus elama oma endisesse paleesse. Ta ei hakanud trooni tagasi nõudlema, kuigi ta sai 2004. aastal "rahvuse isa" nimetuse. Zaher Shah suri 2007. aastal.

Nende näidete põhjal võib öelda, et vähemalt XX sajandi puhul olid kõige stabiilsemad ja rikkamad riigid monarhilise riigivormi ja demokraatliku riigikorraga. XX sajandi sõdade - Esimene maailmasõda (1914-1918), Teine maailmasõda (1939-1945), Araabia-Iisraeli sõjad (1948-1949, 1956, 1967 ja 1973), Korea sõda (1950-1953), Vietnami sõda (1964-1973), Afganistani sõda (1979-1989), Iraagi-Iraani sõda (1980-1988), Vene-T¨et¨eenia sõjad (1994-1996, aastast 1999) ja Lahesõda (1991) - alustajad olid enamasti vabariikliku riigivormiga ja autoritaarse või totalitaarse riigikorraga riigid. Fukuyamal on õigus, et  demokraatlikud riigid üksteise suhtes imperialistlikult ei käitu . Tõepoolest, XX sajandi ajalugu ei tunne ühtegi demokraatlikke riikide vahelist sõda.
Aga kuidas oli varem? Ka siis olid sõjad – Kreeka-Pärsia sõjad (500-449 eKr), Peloponnesose sõda (431-404 eKr), Aleksander Suure sõjaretk (334-325 eKr), Puunia sõjad (264-146 eKr), Saja-aastane sõda (1337-1453), Liivi sõda (1558-1583), Kolmekümneaastane sõda (1618-1648), Põhjasõda (1700-1721), Hispaania pärilussõda (1701-1713), Seitsmeaastane sõda (1756-1763), Napoleoni sõjad (1799-1815), Krimmi sõda (1853-1856) ja Prantsuse-Preisi sõda (1870-1871). Need sõjad olid ühesuguse riigikorra ja riigivormiga riikide vahel. Seega tuleb meil vastust otsida mujalt.

Võib-olla annab meile vastuse Arnold Toynbee tsivilisatsioonide teooria. Tema järgi on tsivilisatsioonide tekkeks vaja tugevat stiimulit. Aga see looduslik või sotsiaalne väljakutse ei tohi olla nii karm, et lämmataks loovuse. Tsivilisatsiooni kasv, areng ja saatus on selle loovatest isikutest koosneva vähemuse kätes. Ühiskonna mitteloovate hulkade kaasamiseks tuleb kasutada sotsiaalset „drilli”. Aga see vahend pöördub tema kasutajate vastu, kui ühiskonna juhtide loov inspiratsioon lõpeb ning väljakutsetele vastamistest loobutakse. Edu kipub tegema inimesed laisaks, mugavaks ja upsakaks. Kõike seda võib lühidalt nimetada moraalseks allakäiguks. Puhas südametunnistus on aga jumaliku loova inspiratsiooni eelduseks. Tsivilisatsiooni murdumise järel võib alguse saada lagunemisprotsess, mille tunnusteks on masside võõrandumine liidritest, kes kasutavad jõudu oma positsioonidest kinnihoidmiseks. Agressiivsed tsivilisatsioonid kalduvad oma ohvreid märgistama kultuuriliselt, usuliselt ja rassiliselt. Kui agressiivsed tsivilisatsioonid ei püüa omavahel kohaneda, siis võib see lõppeda hirmuäratavate tagajärgedega. Ühiskonnale on ohtlik nii siseproletariaat kui ka piiritagused barbarid. Inimesed satuvad pääsu otsides ummikusse. Õilsamad hinged tõmbuvad elust eemale, aga veel õilsamad püüavad muuta maist elu ülevamaks. Tsivilisatsioonid satuvad hätta omaenese süü ja äparduste pärast, mitte aga mõne välise jõu sekkumise tõttu. Lõpuks hävitavad tsivilisatsiooni varemed barbarid.

Toynbee tsivilisatsioonide sünni, kasvu ja surma teooriat võib rakendada ka maailmakordade – Vestfaali, Viini ja Versailles´ süsteemide - peale, mis on püüdnud maailmarahu hoida.  Kui süsteemi osalised kaotavad loovuse ning muutuvad upsakaks ja laiskadeks läbirääkijateks, siis süsteem hävib ning tulemuseks on katastroof.

Kolmekümneaastase sõja lõpetas Vestfaali süsteemi kehtestamine. Selle süsteemi arhitekti Richelieu arvates pidid iga riik lähtuma eeskätt oma rahvuslikest huvidest. Napoleoni sõdade ajal ja järel toimunud Viini kongress otsustas Metternichi eestvedamisel lähtuda julgeoleku, legitiimsuse ja tasakaalu põhimõttest. Esimese maailmasõja järel loodud Versailles´ süsteem põhines Rahvasteliidu vahendustegevusel, reparatsioonide sissenõudmisel ja desarmeerimisel, aga ilma tõhusa sunnimehhanismita. Uue maailmakorra aluseks peab USA demokraatiat, vaba kaubavahetust ja rahvusvahelist õigust. Kissinger peab kõige tõhusamaks rahvusvaheliseks maailmakorraks jõudude tasakaalu süsteemi. Selles on jõud ja õiglus igati kooskõlas. Jõudude tasakaal piirab jõu kasutamise võimalusi ja ühine õiglustunne kahandab jõu kasutamise soovi. Sellistele tunnustele vastas Kissingeri meelest kõige täpsemini Viini süsteem, mis hoidis neljakümne aasta vältel ära konfliktid suurriikide vahel. 

Napoleoni sõdade veteran Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda on poliitiline suhtlemine teiste vahendite kaasabil . Saksa filosoof Arthur Schopnehauer on öelnud, et sõjad on peaaegu alati röövretked ning prantsuse filosoof Voltaire’i arvates tegeletakse kõikides sõdades ainult varastamisega . François Géré ütleb: „Miks puhkevad sõjad? Aga täpsemalt sellepärast, et kui kired saavutavad võidu rahuliku arutluskäigu üle ning usaldus kaob, lasevad kahtlustest haaratud juhid ja juhitavad juhtida end hirmust, mis on teadagi halb nõuandja.” 

Lõpetuseks tasub tsiteerida vana head eesti vanasõna: parem lammas rahuga kui nuumhärg tüliga.

Kasutatud kirjandus
1. Bartosek, Karel jt. 2000. Kommunismi must raamat. Tallinn: Varrak
2. Economist Intelligence Unit democracy index 2006. - http://www.economist.com/
3. Fukuyama, Francis. 2002. Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tallinn: Tänapäev
4. Géré, François.2007. Miks puhkevad sõjad? Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 
5. Huntington, Samuel. 1999. Tsivilisatsioonide kokkupõrge. Tallinn: Fontes
6. IMF World Economic Outlook Database.  List of countries by GDP (nominal) per capital. 2007 - http://www.imf.org
7. Keegan, John. 2004. Sõjakunsti ajalugu. Tallinn: Varrak
8. Kinder, Hermann & Hilgemann, Werner. 2001. Maailma ajalugu: esiajast tänapäevani. Tallinn: Avita
9. Kissinger, Henry. 2000. Diplomaatia. Tallinn: Varrak
10. Made, Tiit. 2002. Rahvusvahelised suhted. Tallinn: Valgus
11. Mattisen, Edgar.  1987. Tartu rahu. Tallinn: Eesti Raamat
12. Messori, Vittorio. 2001. Üle lootuse läve: Vittorio Messori intervjuu paavst Johannes Paulus II-ga. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus
13. Schopenhauer, Arthur. 1994. Elutarkus. Tallinn: Kupar
14. Toynbee, Arnold. 2003. Uurimus ajaloost. Tallinn: Ilmamaa

© Conventus Terra Mariana